Väitlus
Allikas: Memokraat wiki
Väitlus anonüümsuse üle
Arutelu sõnavabaduse ja anonüümsete kommentaaride üle on keeruline ja mitmetahuline. Ka täieliku anonüümsuse poolt olevaid argumente on palju. Seepärast otsustasime eraldi peatükis samm sammult lahata erinevaid pooltväiteid, mis palistavad pikki aastaid kestnud anonüümsuse teemalisi vaidlusi Eestis.
Argument: Anonüümsed kommentaarid, sealhulgas solvavad kommentaarid on vajalikud selleks, et toimiks demokraatia, et inimesed saaksid teatada kartmatult sellest, kui midagi valesti
Kommentaar: Loogiliselt võttes ei ole see väide veenev, sest see seab eelduseks, et kommentaariruum on ainus viis toimetusega anonüümselt suhelda. Tegelikult on lugejatel alati olnud võimalus ajalehetoimetustega enda identiteeti avaldamata ühendust võtta.
Enne internetiajastut sai seda teha anonüümkirja või anonüümse kõne kujul, kuid tänapäeval on selleks oluliselt rohkem võimalusi, olgu selleks siis väike aknake, mille kaudu toimetusele anonüümset e-maili saata või siis mõni muu sarnane moodus. Seetõttu ei ole usutav, et anonüümsete vihjete saatmine saaks oluliselt kahjustatud, kui neid ei saa teha läbi kommentaariruumi.
On küll ka võimalus, et anonüümne kommentaator soovib midagi teada anda otse teistele lugejatele ning kahtlemata on oluline, et selline võimalus oleks olemas. Õnneks on ka kommentaariruumi anonüümsusel mitu tasandit. Kommentaator võib esineda pseudonüümi all ning hoolimata sellest, et toimetusele on tema tegelik identiteet teada, ei pea see olema teada kolmandatele osapooltele.
Argument: Anonüümsetes kommentaarides on aeg ajalt iva ehk kui anonüümseid kommentaare poleks, jääks avalikkus olulisest informatsioonist ilma .
Lisaks eelmises punktis juba kirjeldatule, tegeleb see väide anonüümsuse absolutiseerimisega igasuguste teiste väärtuste üle. Siin võib aidata selle argumendi absurdsemasse konteksti asetamine. Kas kellegil on pähe tulnud pressida öökullidest kütteõli ning õigustada väidet sellega, et neist lindudest saab igast ühest 100 grammi väärtuslikku kütust (seejuures unustades, et öökullid kui liik võib selle peale sootuks hävida)? Miks siis peaks tekkima arusaam, et ühe iva leidmiseks on õigus tolereerida kümneid ad hominem solvavaid kommentaare?
Lisaks unustavad argumendi esitajad oma väitega kaasneva negatiivse poole ehk selle restoraninäite, mida kirjeldasime eelmises peatükis. Kui suurest hulgast ratsionaalsest diskussioonist jääme me täna ilma, kuna selle pidamine pole kommentaariumides inimestele vastuvõetav ega võimalik?
Argument: Igasugune vaba arvamuse toimetamine või modereerimine on tsensuur
Juhiksime siinkohal tähelepanu sellele, et ajalehed on ALATI olnud kanal, kus toimub informatsiooni valikuline esitamine. Toimetus otsustab vastavalt oma veendumustele mida avaldatakse ja mida mitte, millest kirjutatakse ja millest vaikitakse. Ajalehel võib olla paljudes küsimustes oma positsioon ja see ei ole tsensuur, see on toimetuse poliitika.
Tegelikult kaasneb valik iga kommunikatsiooniaktiga ning sellel on omad põhjused - enamasti sellised, et see mida me ütleme, ei tohiks kahjustada teiste inimeste vabadust oma arvamust väljendada. Kui lähtume põhimõttest, et ajalehed on oma sisu ise valinud, ei ole ka nendepoolne kommentaaride modereerimine sõnavabaduse piiramine ega tsensuur.
Seejuures meenutame, et ajalehe valik ilmutada informatsiooni valimatult võib viia hoopis teistmoodi sõnavabaduse piiramise ehk kambatsensuurini.
Argument: Anonüümseid kommentaare ei maksa tähele panna, nende mõju on väike. Mind see ei häiri!
Esiteks näitab see väide, et esitaja on juba kaotanud teatud tundlikkuse ehk tehnoloogia on muutnud tema inimlikku võimet kogeda, mis on lubatud ja mis lubamatu. Ja tõepoolest, seda väidet esitavadki enamasti inimesed, kellel on väga palju esinemiskogemust, kes on otseselt seotud meediaga või siis vahel harvem ka need inimesed, kellel pole üldse esinemiskogemust ja seetõttu puudub ka otsene kontakt probleemiga.
Väide kõlabki samas usutavalt, kuid ainult üksikisiku kontekstis. On tõesti võimalik uskuda, et on inimesi, keda ekstreemsed anonüümsed kommentaarid ei häiri, kuid samal ajal on täiesti selge, et on olemas inimesed, keda häirivad nii anonüümsed kui mitteanonüümsed solvangud, need on kesktasandi inimesed, kes peavad meedias esinema aeg ajalt.
Nende seas on inimesed, kes siiani usuvad meedias kirjutatu jõudu ning peavad oluliseks minna sinna esinema ning lugeda sealt saabuvat tagasisidet.
Siit tulenevalt on selge, et anonüümsetel kommentaaridel on mõju vähemalt teatud isikutele. Lisaks, kui paksunahaline esineja ei pruugigi lugeda enda kohta kirjutatud kommentaare, siis võivad näiteks lugeda neid tema laps, lapse klassikaaslased, töökaaslased jne. Teoreetiliselt on seejuures välistatud, et nende kommentaaride lugemisel puudub igasugune mõju. Küsimus võib olla selle mõju suuruses, kuid kindlasti pole võimalik väita, et mõju puudub.
Pigem peaks kommentaariumides kehtima printsiip, mida inglise keeles nimetatakse “let the one who is easiest offended define what is offence” ehk siis kui kaks inimest omavahelises suhtluses peavad defineerima mis on "solvang", siis saab selle definitsiooni aluseks olla ainult n.ö. "tundlikum" variant.
Argument: Kui anonüümsed kommentaarid teid takistavad, siis äkki pole teie sõnum lihtsalt piisavalt oluline/tugev?
Kui see argument lõpuni mõelda, siis jõuab järeldusele, et nõrkadel isikutel pole avalikku esinemisse asja. Millist mõju omab selline arusaam demokraatiale? Mida tähendab see vähese esinemiskogemusega inimestele, tõrjututele, kogenematutele, vähemustele?
Samuti võib sellest argumendist välja lugeda, et lõpuni läbi mõtlemata ideedega pole esinejal avalikkuse ette asja. Kui arvestada, et paljud ideed saavad lõpliku viimistluse just avaliku debati käigus, tähendab see sellise protsessi välistamist ning siit järelduvalt ka seda, et ühiskond jääb diskussioonide osas vaesemaks.
Huvitav on seejuures väide julgusest, sest anonüümsete kommentaatorite endi puhul seda ei kasutata, antakse mõista, et nad pigem jääksid anonüümseteks, kuna neid võivad tabada kellegi surve. (Iseenesest see võibki mõnel puhul tõsi olla, kuid millegi pärast ei tooda surve argumenti sisse nende inimeste kaitseks, keda kommentaarides tihtipeale avalikult rünnatakse).
Argument: Selline ongi rahva arvamus, vox populi, vox dei
Väidet, et anonüümsed kommentaarid peegeldavad rahva arvamust, on raske uskuda pärast seda kui tutvuda näiteks Cass Sunsteini3 argumentidega grupiviisilisest polariseerumisest.
Selle kohaselt muutuvad sarnaste arvamustega inimesed samas ruumis radikaalsemaks, juhul kui arvamus ei leia mõistlikku vastukaalu. Siit võib näha, et vähemalt mõnedel juhtudel anonüümsed kommentaarid mitte ei peegelda rahva või teatud gruppide arvamust, vaid see on selle arvamuse kujunemise koht ning selles kohas toimub radikaliseerumine. See kehtib eriti juhul, kui madalama valulävega inimesed või nõrgema arvamusega inimesed kommentaariruumidest eemale hoiduma hakkavad.
Seejuures tasub tähele panna ka probleemi mänguteoreetilist alust (näiteks public goods game), mille abil saab eksperimentaalselt ära tõestada, et reegliteta keskkonnas hakkavad kõik osavõtjad mõne mänguringi möödudes mängima kõige madalamal tasemel ehk siis kõige ebaausamalt. Ilma reegliteta kommenteerimine viib paratamatult selliste olukorrani, kus kommenteeritakse kõige madalama ühisnimetaja tasandil.
Lisaks võib vaadata ka anonüümse rahvahulga käitumismudelit, mida on uuritud juba rohkem kui sada aastat. Gustave Le Bon on kirjeldanud hulkade käitumist, mis võrsub isikute anonüümsuse tunnetusest rahvahulgas ning mis viib inimesed hulgakaupa teistsuguste käitumiseni kui nad üksikuna käituks.
Selline “deindividualiseerunud” rahvahulk tekib suure tõenäosusega ka anonüümsetes kommentaarides ning võib öelda, et anonüümne kommentaariväli on pigem selle käitumise esilekutsuja, kui lihtsalt selle registreerija või peegeldaja.
Sellesama punkti juures ei saa ka mööda kiusatusest, mis tabab poliitilisi parteisid, kui nad näevad võimalust esitleda fabritseeritud anonüümseid kommentaare kui “rahva häält”. Samuti viib see meid erinevate tehnikateni, mida kasutatakse diskussiooni maha surumiseks läbi rämedate avalduste, mustemaks näiteks siinkohal “brigadnikud” Venemaal või makstud sopasõdurid Hiinas 4.
Argument: Pakume rahvale võimaluse ennast välja elada virtuaalselt, siis ei ela nad ennast välja reaalselt
Eeldus, et rahvas seas pulbitseb raevumeri, mida tullakse kommentaarides välja elama, ei ole tegelikult tõestatud fakt, vaid üks eeldus. Täpselt sama palju on alust arvata, et justnimelt radikaalsed kommentaarid ise omavad rolli raevu tekitamises näiteks homode vastu ning kommentaariumis sündinud emotsioonid elatakse lõpuks välja tänaval või mujal “reaalses elus”.
Tulles taas Cass Sunsteini või mänguteooria juurde, usume, et pigem ongi seos just selline. Loomulikult ei ole paralleel üks-ühene, kuid on täiesti põhjendatud alus arvata, et radikaliseerivad kommentaarid pigem suurendavad “reaalse elu” konfliktide ohtu kui vähendavad.
Argument: Kui anonüümseid kommentaare ei lubataks, siis inimesed ei kommenteeriks ka oma nime alt, me kaotame väärtuslikku diskussiooni
On ilmselt tõsi, et kommentaaride koguhulk väheneks, kui kommentaaride anonüümsuse aste väheneks, samal ajal on raske uskuda, et kommentaaride diskussiooniväärtus väheneks või väheneks sõnavabadus. Selle poolt räägib paremini modereeritud foorumite kogemus (heaks näiteks võib tuua kasvõi Tarkinvestori kommentaariumi, milles osalemiseks on tarvis registreerida ennast isikukoodiga).
Argument: Kommentaare on liiga palju, et neid jõuaks kuidagi mõistlikult modereerida
On selge, et kommentaaride hulk väheneks pärast tingimuste karmistamist. Pigem on probleemiks see, et modereerimine ise maksab raha ning teiseks on probleemiks see, et kommentaariumiga kaasneb suurem klikkide hulk, millest ajalehed on majanduslikult huvitatud.
Argument: See teema on maailmas juba läbi arutatud ning midagi pole teha, anonüümsed kommentaarid on netiajastul vältimatud
Demagoogiline argument, mis ei anna ühtegi lahendust tänase olukorra kohta. On selge, et netitehnoloogia on sedavõrd uus, et selle lahtimõtestamine võtab aega veel aastaid, kui mitte aastakümneid. Samuti on ükskõik millise vaidluse katkestamine väitega, et see on kellegi teise poolt varem juba selgeks vaideldud kindel märk sellest, et vaidleja pole huvitatud sisulisest arutelust.
Argument: On ju olemas notice and take down süsteem, sellest peaks piisama, et hoida ära inimeste au ja väärikuse haavamine
Praktika näitab, et nii see pole. Eesti kommentaariruumides ripuvad kuude kaupa üleval anonüümsed kommentaarid, mis on solvava ja mõnitava iseloomuga. Samuti ei vasta notice and take down süsteem küsimusele, mis saab sellest kahjust, mida kommentaar on teinud enne seda, kui see on asjaosaliste poolt avastatud?
Argument: On ju võimalus kaevata anonüümne rünnak politseisse
Praktika näitab, et ka see ei tööta, kuna politsei ei pea anonüümseid rünnakuid enamasti tõsiseks probleemiks. Memokraadile on teada vähemalt kaks juhtumit, kus vormiliselt isiku tapmisele suunatud üleskutsed on kaevatud politseisse, kuid politsei on keeldunud nende uurimisest, kuna nende sõnul pole tegemist "reaalse ohuga".
Argument: Miks peaksid ajalehed loobuma anonüümsetest kommentaaridest, kuna see on neile äriliselt kasulik?
Huvitav argument, millele võiks vastu küsida: Miks peaks vargad loobuma oma tegevusest, kui see on neile majanduslikult kasulik? Selle argumendi alaliik on umbes selline - miks ei paku kriitikud välja töötavaid lahendusi meediaettevõtjale x? Selle vastu on ilmselt hea küsida, et kes on meediaettevõtja x, et isegi äriplaani peab talle ette kirjutama kodanik, kes on tema seaduse piiril balanseerivate meedialahenduste suhtes kriitiline?
Argument: Kommentaarid pole ka meie väljaandele olulised, me hoiame neid lihtsalt sõnavabaduse pärast
Online väljaannete esindajad on korduvalt väljendanud seisukohta, et kommentaarid ei moodusta olulist osa väljaande liiklusest ning neist võiks ka põhimõtteliselt loobuda. Samal ajal ei kõla see väide veenvalt, arvestades nende väljaannete poolt tehtavaid pingutusi anonüümse kommentaariruumi säilitamisel.
Argument: Juba Veneetsia vabariigis olid anonüümsed koosolekud, kus inimesed kandsid maske
Veneetsia vabariigi riigikorraldus on omaette huvitav teema, kuid paralleelid anonüümsete kommentaaridega on mõnevõrra kontekstist välja rebitud.
Ilmselt on siin omavahel segunenud mitu asja. Üks neist on maski kandmise traditsioon teatud perioodil ning ka karnevalikultuur Veneetsias ning teine on Veneetsia kodanikel olemas olnud võimalus saata anonüümkirju, mille vaatas läbi spetsiaalne komitee. Samas on selge, et mõlemil puhul on tegemist erineva anonüümsusega kui netikommentaari anonüümsus.
Esimesel juhul, on maski kandva inimese vastutus kindlasti suurem kui anonüümse netikommentaatori oma. Ta asub füüsiliselt samas ruumis ning on teatud asjaoludel kergesti identifitseeritav, kui ta peaks astuma teatud piiridest või normidest üle. Anonüümsuse tasemelt meenutab see pigem Tarkinvestori portaali või Riigikogu salajast hääletust, kus inimestele jagatakse “maskid” mingite reeglite alusel kätte, mitte täiesti reeglivaba anonüümset netikommentaariumi.Seega, tegemist on just paraja anonüümsuse tasemega, mis võikski olla netikommentaarides kasutusel.
Teisel juhul on aga tegemist kirjade saatmisega riigile või siis miks mitte “toimetusele”, olukord, mis pole kindlasti võrreldav netis kommentaari kirjutamisega, vähemalt seni kuni riik või toimetus ei otsusta anonüümkirju avaldama hakata.
